Mis sügavusel punane vee all kaob?
Selges vees on punane juba esimeste meetritega läinud. Tanniinidest pruunis järves kaob esimesena sinine ja punane kannab kõige kaugemale. Kumba pidi see läheb, oleneb täielikult veest, mille ääres sa seisad.
Mida see vesi läbi laseb
Punane valgus langeb ühe protsendini oma pinnatugevusest kusagil vahemikus 1.2 m kuni 11 m, olenevalt täielikult veest: 11 m kõige selgemas ookeanis, 1.2 m suurvees. Aga absoluutne ulatus on vastuse vähem kasulik pool. Loeb see, milline värv kõige paremini vastu peab, ja see läheb vastupidi: kõige sügavamale tungiv lainepikkus on selges ookeanis umbes 470 nm ehk sinakasroheline ja tanniinidest pruunis järves umbes 680 nm ehk sügav punane, sest lahustunud orgaaniline aine neelab kõige tugevamini just lühikesi lainepikkusi. Huumusvees võidab punane, mis on tavapärase soovituse täpne vastand.
Millist värvi valgus tungib kõige sügavamale?
Selges ookeanivees umbes 470 nm ja tanniinidest pruunis järves umbes 680 nm — ühes sinakasroheline, teises sügav punane, arvutatuna vee enda neeldumisest, mitte graafikult loetuna. Üht ainsat vastust ei ole ja graafik, mis sellise annab, kirjeldab vett, mida ta ei nimetanud.
Mis värvi lant mudases vees?
See oleneb sellest, kuhupoole kala vaatab, ja just seepärast räägivad levinud soovitused iseendale vastu. Külje- või allavaates võidab heledus ning silma paistavad chartreuse ja valge. Ülesvaates veepinna taustal ei saa miski olla taevast heledam, nii et kontrasti loob ainult tume siluett — ja seepärast „töötavad mudases vees alati“ ka must ja sinine. Mõlemal leeril on õigus, aga eri vaatesuundade kohta.
Kas landi värv üldse loeb?
See loeb selle jaoks, kas kala suudab landi üldse märgata, ja see on kitsam väide kui enamikus soovitustes. Sait arvutab kontrasti landi ja tema taga oleva vee vahel ning kauguse, kust see kontrast tõuseb üle liigi avastamisläve. Ta ei oska öelda, kas kala lööb: see on käitumine ja ükski optiline mudel seda ei ennusta.
Allikad
- Pope & Fry (1997). Applied Optics 36(33), 8710–8723.
- Govardovskii et al. (2000). Visual Neuroscience 17, 509–528.
- Aksnes & Utne (1997). Sarsia 82, 137–147.